Kuidas targalt ülesandeid edasi lükata: aktiivne prokrastineerimine

Igapäevaelus tuleb tihti ette korraga palju kohustusi ja ülesandeid ning vahel pole võimalik kõike kohe ette ära teha. Sellistel juhtudel võib paraku tekkida vajadus ülesannetega tegelemist edasi lükata ning inimesed tunnevad tihti asju edasi lükates süütunnet. Samas teavad mõned meist, et nad kipuvad asju “viimasele minutile” lükkama, kuna just see ajasurve teeb nende tööprotsessi efektiivsemaks ja pakub motivatsiooni. Meile on ühiskonna poolt sisendatud, et prokrastineerimine on alati väga halb, kuid see postitus proovib seda müüti vähemalt osaliselt murda – vaatame lähemalt, mis on aktiivne prokrastineerimine, miks ja millal see võib meile kasuks tulla ja kuidas seda enda ellu rakendada.

Prokrastineerimine: passiivne vs aktiivne

Prokrastineerimine tähendab ülesande alustamise või lõpetamise teadlikku või alateadlikku edasilükkamist, mille puhul viivitamine võib olla irratsionaalne ja mõjutada sooritust. 

Varasemalt on päris palju uuritud prokrastineerimise ja akadeemilise soorituse seost. Kooren ja teised (2024) leidsid meta-analüüsiga, et üldiselt on prokrastineerimise ja akadeemilise soorituse vahel väike negatiivne seos. Siiski tuli uuringust välja oluline nüanss: prokrastineerimise tüüp (passiivne vs aktiivne) mängib rolli. 

Passiivset prokrastineerimist iseloomustab otsustamatus tegutseda, samas kui aktiivset prokrastineerimist iseloomustab eelistus ja teadlik otsus töötada surve all. Aktiivne prokrastineerija lükkab oma ülesanded teadlikult edasi, sageli tegeledes samal ajal muude kasulike või meeldivate tegevustega, kuid jõuab siiski tähtajaks valmis – tema tegevus on strateegiline. Passiivne prokrastineerija seevastu viivitab ülesannete täitmisega tahtmatult, kuna puudub motivatsioon või tahe tegutseda ning kulutab aega ebaolulistele tegevustele, näiteks sotsiaalmeediale. 

Mõttekoht: Äkki oskate eelneva kirjelduse põhjal juba pakkuda, kumb prokrastineerimise tüüp oli akadeemilise sooritusega positiivselt seotud?

Passiivsel prokrastineerimisel (viivitamine ilma teadliku strateegilise valikuta) oli väike negatiivne seos akadeemilise sooritusega, samas kui aktiivsel prokrastineerimisel (teadlikult ja strateegiliselt edasi lükkamine, tingimustel, mis sobivad) oli sooritusega väike positiivne seos.

Kuidas aktiivset prokrastineerimist rakendada?

1. Teadvusta, et ajasurve võib olla motivatsiooniallikas

– Aktiivse prokrastineerimise puhul venitatakse ülesandega alustamist “viimase minutini”, teadmisega, et “ajasurvet” kasutades saab oma efektiivsust tõsta. – Näide: tead, et mõne ülesande jõuad valmis teha viimase päeva õhtul, aga paljud väiksemad eeltööd teed juba ette – ja siis naudid “ajasurvet”, et jätkuks motivatsiooni ülesandega tegelemiseks ja oleks hea fokusseerida.

2. Sea selge taotlus, prioritiseeri ja planeeri

– Aktiivne prokrastineerija teeb teadliku otsuse „kauge tuleviku“ tegevus edasi lükata, kuid on siiski valmis tähtaegadeks. – Rakendus: vali üks suur ülesanne, mille tähtaeg on tulemas, ja sea endale “viimase hetke” sessioon, aga eelnevalt tee ära ülesande ettevalmistavad osad-etapid: mõtlemine, info kogumine, struktuuri paika panemine. Alles viimasel etapil rakendad “täispingutust”. – Näide: kui kirjutad esseed, tee esialgne mõtiskluspäev (jalutuskäik, ideekorje vms), siis teadlik paus tööprotsessis, mille jooksul sa ei tööta otseselt ülesande kallal, kuid lased oma mõttel alateadlikult ülesandega töötada ja “laed ennast vaimselt täis”, et järgnev tööperiood oleks fokusseeritum ja produktiivsem. Seejärel tuleks varuda viimasel päeval aega ülesandega tegelemiseks ja selle lõpetamiseks.

3. Jälgi oma suutlikkust ja valmisolekut

– Uuringud näitavad, et aktiivsed prokrastineerijad usuvad oma enesetõhususse (self-efficacy) ja kasutavad ülesandega tegelemisel eesmärgipärast lähenemist. – Rakendus: enne kui otsustad midagi edasi lükata – küsi endalt: “Kas mul on vajalik info? Kas tunnen, et suudan selle ülesande valmis teha selle ajaga, mis ma endale tahan jätta?” Kui vastus on “ei”, siis võib olla suur risk, et see lükkamine muutub passiivseks. – Näide: kui plaanid teadlikult “viimase päeva” strateegiat, siis veendu, et sul on piisavalt aega ja ressursse – kui mitte, siis on tegemist juba passiivse prokrastineerimisega, mida tuleks vältida.

Mõttekoht: Ilmselt tuleb meile kõigile ette mõningaid “ajasurve” kogemusi, mille põhjal oskame enam-vähem hinnata, kuidas ajasurve on meile varesemalt mõjunud. Meenuta ja mõtle, mis olukordades ja miks on “ajasurve” sulle hästi mõjunud ning mis olukordades ja miks on see halvasti mõjunud.

4. Kasuta alternatiivseid produktiivseid tegevusi ajal, mil ülesannet teadlikult ei tee

– Aktiivse viivitamise puhul tähendab see sageli, et sa ei istu niisama, vaid teed mõnda teist olulist (või vähem olulist) tegevust (nt rakendad teadlikku logelemist), mis siiski toetab su üldist produktiivsust. – Rakendus: kui sul on eesmärk ülesanne täita näiteks 3 päeva pärast viimase 6 tunni jooksul, siis esimese päeva õhtul võid tegeleda mõne muu tähtsa ülesandega – kui see tundub sinu jaoks produktiivne. – Näide: Õpid eksamiks, milleni on jäänud 4 päeva – esimene päev ei asu kohe põhiülesande kallale, vaid tegeled mõne eksamiga seotud alateemaga, näiteks lähed loodusesse jalutama, et mõtiskleda, millist õpimeetodit oleks eksamiks õppimisel kõige mõistlikum kasutada (pea meeles, et õpiolukord võiks sarnaneda eksamiolukorrale ehk mõtle sellele, kuidas sul on vaja neid teadmisi eksamis rakendada).

5. Loo teadlik ajasurve raamistik, aga säilita kontroll

– Üks aktiivse prokrastineerimise põhikomponente on eelistus töötada surve all – mitte juhuslikult surve alla sattumine. – Rakendus: planeeri oma ajakavasse mingi “viimane hetke” aeg, mis toimib kui produktiivse ergutajana – näiteks: “Alustan täna hommikul, aga lasen endal tõsiselt tööle hakata alles homme õhtul kell 19-21.” Sellega säilitan kontrolli. – Näide: Kui sul on eesmärk kirjutada essee, siis märgi kalendrisse tähtaeg + “viimane hetke” õpisessioon ning rakenda sisekõne: „Ma tean, et alustan varakult, ent kõige intensiivsem ja olulisem töö toimub viimase päeva õhtul”.

6. Hinda pärast tähtaega oma kogemust ja tulemusi

– Uuringud näitavad, et aktiivse prokrastineerimisega on seotud suurem rahulolu tulemusega ja parem sooritus võrreldes passiivse prokrastineerimisega. – Rakendus: peale projekti või ülesande lõppu tee lühike refleksioon: “Kuidas tundsin end, kui surve tekkis? Kas see ergutas mind? Kas oleksin saanud paremini teha, kui oleksin juba varasemalt tegutsema hakanud?” – Näide: Kui lõpetasid viimasel päeval enne tähtaega, siis mõtle: “Kas see viimane õhtu läks sujuvalt? Kas mul tekkis liigset ärevust? Kas saavutus oli ootuspärane?” – ja järgmine kord saad oma strateegiat vastavalt kohandada.

Tähtsad hoiatused ehk millega arvestada

• Aktiivne prokrastineerimine ei tähenda lihtsalt “las ma istun veel sotsiaalmeedias ja siis hakkan kunagi pihta” — see on teadlik valik, mitte ajaraiskamine.

• Uuringud on näidanud, et mõnes kontekstis võib aktiivne prokrastineerimine olla vähem kasulik kui väidetud – näiteks kui tekib kontrolli kadumine.

• See lähenemine sobib paremini inimestele, kes on juba “kogenud aktiivsed prokrastineerijad” ehk nendele, kes teavad, et suudavad kõige efektiivsemalt töötada ajasurve all – suure ülesandega ülekoormatud “algaja” võib selle strateegiaga pigem liigse ajasurve tõttu stressi ja ärevusse sattuda.

• Kui ülesanne on väga keeruline või ebaselge, võib viivitamine hoopis riski suurendada ehk siis tuleks pigem aktiivset prokrastineerimist vältida.

Üldiselt oleme harjunud prokrastineerimist seostama negatiivsete tagajärgedega. Tegelikult aga pole see pilt nii must-valge – näiteks võib aktiivne prokrastineerimine olla hoopis kasulik. Siiski, selle kasulikkus sõltub suuresti inimesest ning tasub olla eneseteadlik – kui aktiivsest prokrastineerimisest tulenev ajasurve tekitab stressi ja ärevust ning vähendab keskendumisvõimet, siis seda pigem mitte eelistada. Igatahes, kui juba prokrastineerida, siis pigem aktiivselt kui passiivselt!

---

Kui oled õppimisega seotud teemadest huvitatud, siis tutvu lähemalt ka meie tõhusa õppimise töötoaga!

Tõhusa õppimise töötuba

---

Allikad

AllBusiness Editors. (2022). Active vs. passive procrastination: What type are you? https://www.allbusiness.com/active-vs-passive-procrastination

Choi, J. N. (2015). Rethinking procrastination: Positive effects of active procrastination behavior on attitudes and performance. ResearchGate. https://www.researchgate.net/publication/278293579

Choi, J. N., & Moran, S. V. (2009). Why not procrastinate? Development and validation of a new active procrastination scale. The Journal of Social Psychology, 149(2), 195–212. https://doi.org/10.3200/SOCP.149.2.195-212

Fadhil, H. (2024). Passive and active procrastination and its relationship to perceived self-sufficiency. ResearchGate. https://www.researchgate.net/publication/387946960

Kooren, N. S., Van Nooijen, C., & Paas, F. (2024). The influence of active and passive procrastination on academic performance: A meta-analysis. Education Sciences, 14(3), 323. https://doi.org/10.3390/educsci14030323

SolvingProcrastination. (2023). Active vs. passive procrastination: What’s the difference? https://solvingprocrastination.com/active-passive-procrastination/

SolvingProcrastination. (2023). Study: Active procrastination and purposeful delay. https://solvingprocrastination.com/study-active-procrastination-purposeful-delay/

Tartu Ülikool. (n.d.). Ülesannete täitmise edasilükkamine. https://ut.ee/et/sisu/ulesannete-taitmise-edasilukkamine