Laisk aju: Kas laiskus töötab sinu vastu või tuleb hoopis kasuks?

Kui sa oled kunagi proovinud eksamiks õppida, kuid ära väsinud ja hoopis telefoni kätte võtnud või end trenni jaoks valmis pannud ja lõpuks ikkagi diivanile vajunud, siis hea uudis: sa ei ole moraalselt nõrk, sul on lihtsalt laisk aju. Ja see “laiskus” ei ole tegelikult viga, vaid evolutsiooniline geniaalsus.

Aju energiakasutus: 2% massi, 20% energiast

Moodustades ainult umbes 2% meie kehakaalust, kulutab aju puhkeolekus ligi viiendiku kogu keha energiast. Seega, tegemist on pööraselt energiakuluka organiga – iga mõttetera peale “kulub” palju glükoosi ja hapnikku.

Mida see praktikas tähendab? 

• Iga lisanduv otsus, arvutus ja ümbermõtlemine on reaalne bioenergeetiline kulu. 

• Aju oluline eesmärk on: saada hakkama võimalikult vähese lisakuluga. 

• Kõik, mida vähegi saab, lükatakse automaatrežiimile (harjumused, rutiinid, heuristikud; vaata ka: Miks me ei suuda telefoni käest ära panna?).

  
  

Seega, kui sa tunned, et oled päeva lõpuks justkui “tühja peaga”, siis see ei ole pelgalt tunne – mõttetöö on kallis ja aju käitub nagu väga kokkuhoidlik majapidaja, kes kustutab igalt poolt tuled ära.

Harjumused, basaaltuumad ja heuristikud: aju autopiloot

Kui sa kordad mingit käitumist piisavalt kaua, muutub see harjumuseks. Joome hommikul kohvi, vaatame enne magama jäämist telefoni, ütleme “jah” projektidele, millele peaks tegelikult “ei” ütlema – ja see kõik juhtub peaaegu automaatselt. 

Aju töötab nii: 

• Alguses juhib uut käitumist rohkem eesajukoor – see, kus toimuvad teadlikud otsused, kaalumine, “kas ma teen või ei tee?” 

• Korduste ja tasu (hea enesetunne, dopamiin, sotsiaalne tunnustus) mõjul hakkab käitumist üha enam üle võtma basaaltuumade süsteem – aju sügavam, automaatsem osa 

• Lõpuks muutub käitumine automaatseks: aju ei “küsi” enam sinult igal sammul, kas sa tahad seda teha – ta lihtsalt käivitab skripti 

  
  

See on fantastiline, kui harjumus on kasulik: 

🦷 Automaatne hammastepesu

🌙 Kindel unerutiin

🚶 “Kõnnin iga päev pärast lõunat 10 minutit”

Ja vastikult kaval, kui harjumus on kahjulik: 

😴 Väsin → 🛋️ Diivan → 📺 Netflix → 📱 Telefon → ⏰ Magama liiga hilja

😰 Stress → 🍫 Magus → 🙂 Ajutine leevendus → 😵 Rohkem stressi

Heuristikud on justkui harjumuste “kognitiivne versioon”. Kui harjumus on automaatne käitumisrada, siis heuristik on automaatne mõtterada. 

Näiteks: 

• Kättesaadavuse heuristik: seda, mis meenub lihtsamalt (nt dramaatiline uudis lennuõnnetusest), pead sa automaatselt tõenäolisemaks 

• Autoriteedi heuristik: “kui seda ütles ekspert/suunamudija, siis see on järelikult tõsi” 

• Grupiheuristik: “kui kõik seda teevad, siis ilmselt on see õige” 

Harjumused + basaaltuumad + heuristikud = aju autopiloot. See autopiloot on ehitatud energiat säästma. Ta ei küsi, kas midagi on “hea” või “halb” – ainult seda, kas see on sinu jaoks tuttav ja odav.

Pingutuse diskonteerimine: kui pingutus sööb tasu väärtuse ära

Uuringud näitavad, et aju tasukeskused (nt juttkeha) ja otsustusega seotud piirkonnad (nt ventromediaalne prefrontaalkoor) kaaluvad pidevalt tasu ja pingutuse suhet. 

Seega, teoorias on kõik lihtne: “Trenn on kasulik, ma tunnen end pärast paremini, ma peaks minema.” Aga praktikas juhtub midagi muud. Aju teeb kiire sisemise arvutuse:

Seda, kuidas aju neid plusse ja miinuseid kokku kaalub, kirjeldabki pingutuse diskonteerimine (effort discounting): mida suurem pingutus millegi jaoks vajalik on, seda väiksemaks muutub tasu tajutud väärtus.

Kaks olulist nüanssi:

1. Aju ei arvesta tasu objektiivset väärtust, vaid selle subjektiivset tunnet just selles hetkes. See tähendab: “parem tervis aasta pärast” jääb tihti kaotajaks “mugavustunne praegu” ees.

2. Väsimus ja stress suurendavad pingutuse “hinda”. Kui oled magamata või ülekoormatud, tundub ka väike lisapingutus (nt 20-minutiline jalutuskäik) ajule liiga kallis.

   
   

Pingutuse diskonteerimine on põhjus, miks:

• Lubame “alustada esmaspäeval”, aga esmaspäeval oleme alati liiga väsinud

• Eelistame lahendusi, mis tunduvad “lihtsad ja kiired”, isegi kui nende pikaajaline mõju on kehvem

  
  

Kuidas laiska aju enda kasuks tööle panna?

Oluline küsimus: mida nende teadmistega peale hakata? 

1. Ära looda ainult tahtejõule 

Tahtejõud on kallis ja lühiajaline ressurss. Tasub keskenduda harjumuste ja keskkonna kujundamisele – nii, et “õige” käitumine oleks vaikimisi lihtsam kui “vale”. 

2. Ehita harjumustest energiasäästlikud lühiteed 

Kui tead, et aju armastab harjumusi, tee neist endale liitlased: 

• Pane treeningkott ukse juurde valmis 

• Kasuta väikseid rituaale (nt iga hommikusöögi järel 10-minutiline jalutuskäik) 

• Hoia raamatut öökapi peal, et oleks mugav seda enne magamaminekut lugeda

  
  

3. Vähenda tajutavat pingutust 

Vastavalt pingutuse diskonteerimise loogikale tasub: 

• Alustada väga väikestest sammudest (5 minutit trenni, mitte 60) 

• Liita pingutus meeldiva asjaga (podcast ainult jalutuskäikude ajal) 

• Vähendada subjektiivset pingutust ja vastupanu (riided valmis, koht lähedal, ajakulu ette teada) 

  
  

4. Vaata laiskusele otsa kaastundlikult 

See, et aju tahab valida kergema tee, ei tähenda, et sinuga on midagi lahti. See tähendab, et su bioloogia töötab täpselt nii, nagu evolutsioon on selle kujundanud. Küsimus ei ole: “Kuidas muuta aju nii, et see poleks enam laisk?”, vaid: “Kuidas kujundada oma elu nii, et mu laisk, aga geniaalselt energiat säästev aju toetaks minu pikaajalisi eesmärke?”

“Laisk aju” on tegelikult tõhus aju. Probleem ei seisne selles, et aju tahab energiat säästa – probleem on hoopis selles, kui me ei oska seda omadust enda kasuks pöörata. Kui hakkad oma käitumist ja motivatsioonikriise vaatama läbi selle prisma, on järgmine kord diivan vs jõusaal dilemmat kohates palju kergem mõelda mitte: “Miks ma olen nii laisk?”, vaid hoopis: “Ahaa, see on mu energiat säästev aju. Kuidas ma saan talle teha natuke vähem pingutustnõudva raja, mis viib mind ikkagi sinna, kuhu ma päriselt tahan jõuda?”

---

Kui tahad enda aju kohta veel rohkem teada saada, siis uuri lähemalt meie teadusetenduste ja töötubade kohta!

Psühhobussi teenused

---

Allikad

Ashby, F. G., Turner, B. O., & Horvitz, J. C. (2010). Cortical and basal ganglia circuits for habit learning and automaticity. Trends in Cognitive Sciences, 14(5), 208–215. https://doi.org/10.1016/j.tics.2010.02.001

Brassard, S. L., Liu, H., Dosanjh, J., MacKillop, J., & Balodis, I. M. (2024). Neurobiological foundations and clinical relevance of effort-based decision-making. Brain Imaging and Behavior, 18, 1–30. https://doi.org/10.1007/s11682-024-00890-x

Brown, D. (2025, May 23). Is your brain really the body’s top powerhouse? Uncovering the true energy rankings of our organs. Fact Fizz. https://factfizz.com/2025/05/23/is-your-brain-really-the-bodys-top-powerhouse-uncovering-the-true-energy-rankings-of-our-organs/

Escobar, G. G., & Mitchell, S. H. (2025). A systematic review of effort discounting research in humans: Current knowledge, recommendations, and future directions. Judgment and Decision Making, 20, e33. https://doi.org/10.1017/jdm.2025.10009

Fiske, S. T., & Taylor, S. E. (2020). Social cognition: From brains to culture (4th ed.). SAGE Publications Ltd.

Padamsey, Z., & Rochefort, N. L. (2022). Paying the brain’s energy bill. Current Opinion in Neurobiology. Advance online publication. https://doi.org/10.1016/j.conb.2022.102668