Meile meeldib uskuda, et parimad ideed sünnivad üksi mõeldes. Aga päriselus toimivad asjad tihti teisiti: üksi mõeldes kipume oma esimest mõtet iga hinna eest kaitsma, grupis aga võib hea arutelu selle idee kas tugevamaks muuta või hoopis ümber lükata. Hugo Mercieri käsitlus arutlemisest pakub sellele väga huvitava seletuse. Tema põhiidee on lihtne, aga veidi ebamugav: inimesed pole loodud arutlema üksi tõe leidmiseks, vaid hoopis selleks, et esitada põhjendusi, veenda teisi

Kõik meist on oma elus kohanud inimesi, kelle vaated, arvamused ja hoiakud meie omadega tugevalt vastanduvad. Me elame ajal, mil eriarvamused ei jää enam lihtsalt arvamusteks. Need muutuvad kiiresti hinnanguteks inimese kohta: kas ta on tark või rumal, avatud või kitsarinnaline, “meie” või “nende” poolel. Nii juhtubki, et vestlus, mis algab ühest teemast, lõpeb sageli pingeliselt. Ometi ei pea erimeelsus automaatselt tähendama vaidlust ega vaenulikkust. Uuringud viitavad, et

Sõbrapäev/valentinipäev on kohe tulemas. See päev paneb meid tihti mõtlema suurtele žestidele: lilled, kingitused, “midagi erilist”. Aga suhteid ei hoia enamasti koos suured hetked – vaid see, kas me märkame üksteist argipäevas, kui keegi kuulab, aitab, hoolib. Hea muutub suhetes tihti kiiresti nähtamatuks ja “ta niikuinii teeb” hakkab tasapisi asendama tänulikkust. Valentinipäev on ideaalne hetk muutusega alustamiseks. Üks lihtne lause – siiralt öeldud “aitäh” – ei ole pelga