Grupiarutelu tarkus: mitu pead on ikka mitu pead

Meile meeldib uskuda, et parimad ideed sünnivad üksi mõeldes. Aga päriselus toimivad asjad tihti teisiti: üksi mõeldes kipume oma esimest mõtet iga hinna eest kaitsma, grupis aga võib hea arutelu selle idee kas tugevamaks muuta või hoopis ümber lükata. Hugo Mercieri käsitlus arutlemisest pakub sellele väga huvitava seletuse. Tema põhiidee on lihtne, aga veidi ebamugav: inimesed pole loodud arutlema üksi tõe leidmiseks, vaid hoopis selleks, et esitada põhjendusi, veenda teisi ja hinnata teiste argumente. See tähendab, et mõtlemine ei tööta kõige paremini isolatsioonis, vaid hästi juhitud ühises arutelus. Järgnevaid teadmisi grupiarutlemise kohta saab rakendada mitmetes elulistes olukordades: kooli rühmatöödes, töökaaslastega brainstormides või kasvõi Psühhobussi orienteerumisel ja ajulaboris.

Üksi mõeldes oleme targad, aga kallutatud

Hugo Mercieri käsitluse üks tugevamaid mõtteid on see, et inimesed ei ole tingimata halvad mõtlejad. Küll aga oleme me sageli oma mõtlemises kallutatud.

Kui meil tekib mingi esmane seisukoht, hakkame sellele üsna loomulikult tuge otsima. Me ei küsi esimese asjana, miks see mõte võiks vale olla, vaid miks see peaks õige olema. See ongi kinnituskalle (confirmation bias): me märkame ja loome kergemini argumente, mis toetavad meie algset vaadet. Mercier ei kirjelda seda lihtsalt veana, vaid arutlemise loomuliku omadusena olukorras, kus inimene peab oma vaadet kaitsma.

See seletab ka väga tuttavaid olukordi:

• Koosolekul kaitseb igaüks tuliselt oma ideed

• Projektis nähakse oma lahenduse plusse ja konkurendi lahenduses probleeme

• Pärast otsuse tegemist leitakse sellele tagantjärele aina uusi põhjendusi

  
  

Üksi mõeldes olemegi sageli korraga kohtunik ja advokaat. Ja see pole just parim positsioon tõe leidmiseks.

Miks grupp võib olla parem kui üksik tark inimene

Hugo Mercier toob ühe lihtsa, aga kõneka näite. 

Leidke vastus järgnevale ülesandele: 

Paul vaatab Lindat. Linda vaatab Johni.

Paul on abielus. John ei ole abielus. Linda on kas abielus või ta ei ole abielus.

Küsimus: Kas mõni inimene, kes on abielus, vaatab inimest, kes ei ole abielus?

Vastusevariandid: Jah – Ei – Ei saa öelda

Mis te vastuseks valisite? Selle ülesande juures jäävad paljud kinni sinna, et me ei tea, kas Linda on abielus või mitte, ja seetõttu tundub intuitiivselt, et vastata ei saa. Aga tegelikult just siin peitubki lahendus.

Tuleb mõelda läbi mõlemad võimalikud variandid.

1. Kui Linda ei ole abielus, siis Paul, kes on abielus, vaatab Lindat, kes ei ole abielus. Siis on vastus jah.

2. Kui Linda on abielus, siis Linda, kes on abielus, vaatab Johni, kes ei ole abielus. Ka siis on vastus jah.

Seega, alati leidub keegi, kes on abielus ning vaatab kedagi, kes ei ole abielus. Seetõttu ei ole õige vastus “ei saa öelda”, vaid “jah”. 

Siinkohal jõuamegi grupiarutelu suurima tugevuseni. Mercier tegi klassiruumis katse, kus osalejad lahendasid sama loogikaülesannet kõigepealt üksi. Paljud said alguses vale vastuse ja osa neist olid oma vastuses ka üsna enesekindlad. Seejärel pandi inimesed ülesannet grupis arutama.

Arutelu käigus tuli välja õige lahendus ja selle taga olev loogika. Kui osalejad kuulsid selget põhjendust, said nad aru, et nende esialgne vastus ei pea paika. Osalejatevahelise arutlemise tulemusena tõusis õigete vastuste osakaal osalejate seas 6,5 protsendilt 100 protsendini (päris drastiline muutus!). Ka need inimesed, kes olid alguses oma vales vastuses väga kindlad, muutsid lõpuks meelt, sest õige arutluskäik oli tugevam kui nende algne intuitiivne vastus.

Selle katse peamine järeldus oli, et inimesed ei pruugi üksinda alati õige lahenduseni jõuda, kuid hästi toimiv arutelu aitab neil tugevaid argumente ära tunda ja oma ekslikku seisukohta parandada.

Selle näite iva on väga oluline. Hea grupi tugevus ei seisne ainult selles, et seal on palju inimesi. Tugevus seisneb selles, et:

• Üks pakub hüpoteesi

• Teine märkab nõrka kohta

• Kolmas sõnastab idee paremini

• Neljas küsib küsimuse asjaolu kohta, mida keegi teine ei märganud

  
  

Nii tekib jagatud mõtlemine ning tänu sellele ei pea igaüks ise nullist täiuslikku vastust leidma. Piisab, kui grupp oskab nõrgad argumendid välja sõeluda ja tugevamad alles jätta. Mercieri sõnul “truth wins” tüüpi olukorrad näitavadki, et hea arutelu korral võivad tugevad argumendid viia grupi parema tulemuseni kui üksikliikmete algsed vastused. 

Millal grupiarutelu muutub grupimõtlemiseks?

Hea arutelu ei teki iseenesest. Sellel on ka oma takistused. Tasub vahet teha kahel nähtusel, mis tunduvad sarnased, aga on sisuliselt vastandid.

Grupiarutelu tähendab, et inimesed toovad lauale erinevad vaated, põhjendavad neid, küsivad üksteiselt täpsustusi ja testivad mõtteid kriitiliselt. Eesmärk ei ole lihtsalt kiiresti nõustuda, vaid muuta ideed tugevamaks.

Grupimõtlemine tähendab, et grupp liigub liiga kiiresti üksmeele poole. Eriarvamust välditakse, kriitilisi küsimusi ei küsita, mõne mõjuka inimese seisukohta ei taheta vaidlustada. Tulemuseks võib olla näiline üksmeel, aga sisuliselt nõrk otsus.

Grupimõtlemine tekib eriti kergesti siis, kui:

• Inimesed tahavad kiiresti kokkuleppele jõuda

• Üks hääl domineerib

• Eriarvamust peetakse tüütuks 

• Kriitilisi küsimusi tõlgendatakse isikliku rünnakuna

• Grupp on juba alguses üsna ühel meelel

  
  

Kui kõik grupiliikmed kalduvad sama seisukoha poole, siis hakkavad nad sellele seisukohale üha uusi põhjendusi lisama, ilma et keegi neid tõsiselt kontrolliks. Nii muutub grupi esialgne vaade veel tugevamaks, kuid mitte tingimata õigemaks.

See on tuttav muster nii projektides, töökoosolekutes kui ka hariduslikes tegevustes. Kui keegi ütleb: “See on ju ilmselge,” siis on väga lihtne jätta järgmine küsimus küsimata. Aga just see järgmine küsimus võib olla kõige olulisem.

Kuidas teha grupiarutelu paremaks?

Hea uudis on see, et paremat grupiarutelu saab üsna teadlikult kujundada.

Esiteks tuleb eraldada idee ja inimene. Kui keegi kritiseerib mõtet, ei tähenda see, et ta ründab selle autorit. Mida turvalisem on eksida või ümber mõelda, seda parem on arutelu.

Teiseks tasub küsida lisaks sellele “kes on poolt?” veel “mis oleks parim vastuväide sellele plaanile?”. See üks küsimus tõmbab grupi välja automaatsest nõustumisest.

Kolmandaks on kasulik anda mõnele inimesele teadlik roll otsida alternatiive. Nii leitakse kiiremini üles algse idee nõrgad kohad ning liigutakse efektiivsema lõpp-lahenduse poole.

Neljandaks tuleb hinnata argumente, mitte enesekindlust. Kõige enesekindlam inimene ei ole alati kõige parem mõtleja.

Ja viiendaks tasub jätta arutelu lõppu paar lisaminutit, et otsus enne lukustamist korraks uuesti läbi mõelda/testida. Tihti ei vii halva otsuseni mitte rumalus, vaid hoopis otsusega kiirustamine.

Oluline on meeles pidada ja endale teadvustada, et hea grupiarutelu aitab päriselt ideid paremaks teha. Üksi mõeldes kipume oma esimest mõtet kaitsma, aga grupis võivad teised märgata selle nõrku kohti või pakkuda välja parema lahenduse. Samas ei tee iga grupp meid automaatselt targemaks. Kui kõik tahavad liiga kiiresti nõustuda või üks hääl domineerib, tekib grupimõtlemine ja otsus võib jääda nõrgaks. Seega tasub heas arutelus teadlikult küsida vastuväiteid, hinnata argumente (mitte enesekindlust) ja võtta hetkeks aega, et idee enne lõplikku otsust läbi mõelda. Hea arutlemisoskus tasub igal juhul ära, kuna aitab jõuda paremate lahendusteni nii koolis, tööl kui ka eraelus.

---

Kui tahad enda grupiarutelu oskust proovile panna või arendada, siis on selleks ideaalne võimalus Psühhobussi orienteerumisel või ajulaboris!

Orienteerumine

Ajulabor

---

Allikad

Mercier, H. (n.d.). How and why we reason | Hugo Mercier | TEDxGhentSalon [Video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=xPqbrV02cZ8

Mercier, H., & Sperber, D. (2011). Why do humans reason? Arguments for an argumentative theory. Behavioral and Brain Sciences, 34(2), 57–111. https://doi.org/10.1017/S0140525X10000968