Kas tead seda tunnet, kui sul tuleb mingi mõte, mis on aga hetkega peast pühitud, kui teise tuppa liigud? Tihtipeale aitab seda head ideed meelde tuletada see, kui lähed tagasi sinna kohta, kus viimati sellest mõtlesid.
Seda nähtust nimetatakse lävepaku-efektiks (doorway effect): meenutamisele aitab kaasa see, kui meenutamise keskkond on samasugune õppimise (või olukorra toimumise) keskkonnale. Samuti on efekt seotud klassikalise tingimisega: vihjed meie ümber soodustavad käitumist. Kui oleme harjunud filmi kõrvale midagi näksima, siis iga kord mõnd filmi vaadates tekib näksimise isu. Kui oleme harjunud voodis õppima ja telefoni näppima, siis magama jääda üritades tulevad koolimõtted ning õppides hoopiski väsimus. Seega on kasulik, kui igal tegevusel on oma aeg ja koht.
Kuulus eesti mäluteadlane Endel Tulving (1971) on sõnade meelde jätmise eksperimentide käigus selgitanud seda, kuidas õppimise ajal õpituga koos esinenud sõnad aitasid hiljem inimestel rohkem õigeid sõnu meenutada. Samuti korraldasid Godden ja Baddeley (1975) põneva eksperimendi sukeldujatega, kus palusid osal õppida sõnu maismaal ning teistel vee all. Hiljem paluti sõnu kas maal või vee all meenutada. Selgus, et mitte liikumine ühest ruumist teise, vaid just meenutamise koht ise mõjutab seda, kui hästi õpitu meelde tuleb: vees õpitud sõnad tulid paremini vees ning maal õpitud sõnad just maa peal meelde.
Niisiis peaks kontrolltöös ja eksamil meenuma vajalikud teadmised just siis eriti hästi, kui varem on kursust selles või sarnases ruumis antud ning oled tundides tähele pannud. Alati ei toimu aga teadmiste kontroll ja õppimine samas kohas. Seega tasub kodus õppides muuta ruumi töisemaks, nt istu toolil laua taga, mitte voodis või diivanil lesides.
Allikad: