Kui palju tead Sa tegelikult maailma kohta? Kuidas saaksid hakkama kui Google ühel päeval maas oleks? Yale’i ülikooli teadlaste läbi viidud uuring näitab, et me kipume üle hindama oma teadmisi maailma kohta. Uurijad leidsid, et inimestel on raske eristada, mis teadmised on meil päriselt olemas ja milliseid teadmisi vaid arvame omavat.
On tavapärane, et me kasutame välist abi asjade teadmisel ja mäletamisel. Inimeste sotsiaalsusest tulenevalt on meie ümberolevad lähedased alati olnud justkui meie välised kõvakettad, kes salvestavad informatsiooni, mida me ise ei tea või otseselt kogu aeg ei vaja. Näiteks mõeldakse, et ei ole tarvis meelde jätta retsepte, mida vanaemale helistades iga kell on võimalik uuesti teada saada.
Tänapäeval on aga sotsiaalne info hoiustamine ja jagamine muutumas teisejärgulisemaks, sest internet võimaldab informatsiooni hoiustamist suuremal mahul ja samuti on selle leidmine kiirem ning hõlpsam. Kuigi meie teadmised on olnud alati jagatud vara, kus üksikisiku mälu ei ole niivõrd oluline kui kogu grupi teadmised, on internet oluliselt muutnud seda, kui palju informatsiooni me usaldame n-n välisele mälule. Teades, et Googles on vastus olemas, ei pea me oluliseks kogu informatsiooni pähe õppimist, vaid jätame meelde vaid üksikud aktuaalsed infokillud.
Varasemalt ei ole olnud sellist üüratud teadmistelaegast nagu on seda Internet. Sellest tingituna on inimeste pilt sellest, kui palju päriselt ise maailma kohta teatakse aina rohkem kallutatud - tekib tunne, et teame maailma kohta rohkem kui tegelikult. Oluline on täpsustada, et enesekindlust enese teadmiste osas ei suurenda niivõrd see, kas internetist päriselt vastuseid leitakse, kuivõrd otsimise tegevus ise. Yale’i teadlaste uuringus paluti katseisikutel hinnata kui hästi oskasid nad vastata neile esitatud faktilistele küsimustele. Selgus, et internetipõhise otsingumootoriga edukalt vastuse leidnutega sarnaselt hindasid vastust samal moel mitte leidnud inimesed oma sisemisi teadmisi siiski kõrgemaks kui katseisikud, kes ei saanud vastamisel kasutada interneti abi.
Uurijad tõid välja, et katseisikutel oli peamiseks raskuseks just seesmiste ja väliste teadmiste osakaalu eristamine kogu teadmistepagasis. See, mis informatsiooni nad kogu hulgast päriselt ise teadsid, võrreldes informatsiooniga, mis nad said otsingu kaudu teada, kuid mis võis aidata omavahel siduda juba olemasolevaid teadmisi. Probleem on aina süvenev, sest tehnoloogia areng muudab teabe otsimise aina kättesaadavamaks ja juurdepääsetavamaks. Sisemiste teadmiste hindamine muutub seeläbi samuti üha raskemaks. Väliseid teadmisi ekslikult enda pähe paigutades võivad inimesed tahtmatult liialdada sellega, kui palju intellektuaalset tööd nad suudavad teha olukordades, kus nad on täiesti omapea.
Seega on hea teha siia väike mõttepaus ja arutleda, kui palju informatsiooni teaksid Sa tegelikult, kui Google või kogu internet oleks üks päev maas ja peaksid täiesti iseseisvalt hakkama saama nii igapäeva tegevuste kui ka rohkem intellektuaalseid ressursse nõudvate tegevustega - näiteks koolitöö kirjutamisega. On hea omada abi, ent mis hetkel tekib õpitud abitus, sest informatsioon on alati “kuskil” olemas?
Kasutatud kirjandus
Fisher, M., Goddu, M. K., & Keil, F. C. (2015). Searching for explanations: How the internet inflates estimates of internal knowledge. Journal of Experimental Psychology: General, 144(3), 674–687. https://doi.org/10.1037/xge0000070