.png)
On loogiline, et kui näiteks rattasõit paneb inimesel silmad särama, ta läheb õhinasse ja see pakub vahetut rõõmu, siis ta areneb kiiremini ja kaugemale ning ta tegeleb sellega pikalt. Kui aga inimene ei näe tegevusel mõtet ja ta ei tunne, et oskaks, jõuaks või suudaks, siis ta seda ka ei tee. Isegi siis, kui ta tegelikult suudaks. Motivatsioon aga ei ole niisama lihtsalt, et kas seda on või ei ole.
Ilmselt on paljud kuulnud välisest ja seesmisest motivatsioonist: välise puhul ajendavad kas kelleltki teiselt tulnud surve, võimalik preemia või hirm karistuse ees; seesmise puhul motiveerib inimesest endast tulev. Ilmselgelt ei ole aga nii, et kui midagi teeme, siis ainult kas suurest sisemisest soovist või välisest survest. Spordipsühholoogia selgitab täpsemalt, mis ajendab kedagi aktiivselt liikuma või seda mitte tegema.
Kui antaks võimalus teha mõnd kümnevõistluse ala, siis ilmselt vähesed läheks valiks teivashüppe.
Tõenäoliselt tekitab kõrgelt toika otsast kukkumine pigem hirmu kui sellist sära silmi nagu Rootsi olümpiavõitjal Armand Duplantisel. Siiski osaleb järjest rohkem inimesi rahvaspordivõistlustel, nagu jooksuvõistlused või triatlonid. Võib eeldada, et üha rohkematel on vähenenud amotivatsioon, sest näevad teisi omasuguseid, kes rõõmuga nendel üritustel osalevad - järelikult mina saan ka!
Osaliselt väliseks põhjuseks loetakse ka seda, kui liikumisega upitatakse enesehinnangut ja üritatakse toime tulla näiteks süü või häbitundega.
Samas võib teiste sportimise nägemine tekitada ka sotsiaalset survet. See on väline põhjus sportimiseks. Paljudel on välise põhjuse näiteks ka kehalise tunnid. Kui kohustusele ei kaasnenud meeldivamaid seesmisi põhjuseid, ei saa eeldada, et inimene pärast kooli end aktiivselt liigutaks. Osaliselt väliseks põhjuseks loetakse ka seda, kui liikumisega upitatakse enesehinnangut ja üritatakse toime tulla näiteks süü või häbitundega. Muidugi on kiire, tugev ja osav olemise tunne hea. Samuti on tore võita, kuuluda tegijate tiimi või tegeleda prestiižse spordialaga. Mõni teeb süütundest pärast kommi söömist kükke. Enesehinnangu upitamise eesmärgil sportimine on sisendatud põhjus. Sellisel juhul annab liikumine tunde, et ta on midagi väärt (ning tahab seda teistelegi näidata). Uuringud näitavad, et välise või osaliselt välise motivatsiooniga inimestel ei tule sooritus hästi välja ega tule ebaõnnestumistega hästi toime (nt halvustavad end). See võib viia läbipõlemiseni, pidevate haigestumisteni ning mõne aja pärast spordist loobumiseni.
Kui põhjused sportimiseks on tõeliselt omaksvõetud, siis inimene mõistab ja analüüsib seda, kuidas tema tegevus aitab kaasa kindlatele eesmärkidele, näiteks isiklikule arengule. Kui inimene näeb lisaks kindlate eesmärkide täitmisele ka üldist pilti ja peab silmas end kui tervikut, siis on aktiivse liikumise taga terviklikud põhjused.
Täielikult seesmiselt ajendatud tegevust saadab huvi, sära silmis, vahetu rõõm ja nauding - seda ka olenemate muudest saadavatest kasudest (võit, kuulsus, karjääriredelil tõusmine jm) või kahjudest (kaotus, teiste arvamus jm). Ka eesti teadlased on uurinud sportimise seesmisi põhjuseid ning on leidnud, et selliselt motiveeritud inimesed treenivad järjepidevamalt, arendavad endas individuaalselt spetsiifilisi oskusi ja võimekust ning seda isegi tiimispordis (Vink, Raudsepp, Kais (2015); Jõesaar, Hein, Hagger (2011)).
Kooli, tööle või poodi jalutamine annab võimaluse tunda mõnu pisiasjadest.
Nii vaimsele kui füüsilisele tervisele on oluline liikumine. Teisalt ei pea elus kannapööret tegema ning päevapealt ultratriatlonideks treenima. Heaolu tuleb igapäevastest väikestest sammudest. Lifti asemel trepi kasutamine või meili saatmise asemel kolleegi juurde jalutamine annab võimaluse sotsiaalseks suhtluseks. Kooli, tööle või poodi jalutamine annab võimaluse tunda mõnu pisiasjadest: kuidas päiksekiir nägu paitab, sügisesed lehed lõhnavad, lumehelves põsele langeb või esimesed õied tärkavad.
Allikad:
Jõesaar, H., Hein, V., Hagger, M.S. (2011). Peer influence on young athletes’ need satisfaction, intrinsic motivation and persistence in sport: A 12-month prospective study. Psychology of Sport and Exercise. Volume 12, Issue 5. https://doi.org/10.1016/j.psychsport.2011.04.005
Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2000). Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. American Psychologist, 55(1), 68–78. https://doi.org/10.1037/0003-066X.55.1.68
Standage, M. (2023). Self-Determination Theory Applied to Sport. Ryan, R.M raamatus “The Oxford Handbook of Self-Determination Theory” (2023; online edn, Oxford Academic, 23 Feb. 2023), https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780197600047.013.35, accessed 8 Aug. 2024.
Vink, K., Raudsepp, L., Kais, K. (2015). Intrinsic motivation and individual deliberate practice are reciprocally related: Evidence from a longitudinal study of adolescent team sport athletes. Psychology of Sport and Exercise. Volume 16, Part 3. https://doi.org/10.1016/j.psychsport.2014.08.012.
Comments