Kuidas me käitume kriisiolukordades?

Praegusel ajal on levinud väljend „koroonapaanika“, millega kirjeldatakse näiteks inimesi, kes ostavad kokku wc-paberit või toiduvarusid. Kui me nimetame inimesi paanitsevateks, siis distantseerime nad mõtteliselt endast ja ei suuda näha käitumise (ka täiesti mõistlikke) põhjusi. Iseenda käitumist ei nimeta me tavaliselt paanitsemiseks, sest me ise mõistame enamasti, miks me mingitviisi tegutseme. Tegelikult käituvad inimesed kriisisituatsioonides harva täiesti ebaratsionaalselt. Küll aga toimub meie mõtlemises ja käitumises siiski teatavaid muutusi.

1. Teeme rohkem teiste järgi

Kui olukord on meie jaoks uudne ja me ei tea täpselt, mida tegema peaksime või mis oleks õige käitumine, siis teeme otsuseid rohkem selle järgi, mida teised meie ümber teevad. Selleks, et teada saada, mida teised inimesed teevad, otsime infot mitmetest allikatest: kuulame uudiseid, helistame sõbrale ja pärime, mis tema sellest arvab ning vaatame, kas sama soovitust on jagatud sotsiaalmeedias. Kui näeme poes, et teised ostavad pakkide viisi wc-paberit, tekib mõte, et ehk peaks ise sama tegema. Kui kõnnime tänaval ja näeme, et teised inimesed jooksevad hirmunud nägudel meile vastu, muudame tõenäoliselt suunda ja hakkame ka jooksma, isegi kui me ei tea, mille või kelle eest me jookseme.


2. Ei tee midagi ja eirame käitumissoovitusi Kriisiolukorras võib tekkida lootusetuse ja abituse tunne: mitte keegi ega ka mina ise ei saa midagi teha, et olukorda paremaks muuta. Sellega langeb motivatsioon ja inimesed võivad loobuda ka mõistlikest tegevustest, millega ise olukorda paremaks või turvalisemaks saaksid muuta.

Tegevusetust võib põhjustada ka olukorra eitamine, näiteks siis, kui inimesed pole saanud piisavalt infot, et mõista ohu suurust. Inimesed võivad kriisiolukorda eitada ka siis, kui varasema ohuhoiatuse järel on selgunud, et ohtu polegi. Näiteks kui inimene on pidanud läheneva orkaani tõttu enda kodust evakueeruma, aga orkaan tookord tema koduni ei jõudnud, võib ta järgmise orkaanihoiatuse järel mõelda, et küll seekord samuti torm temast mööda läheb ja evakueerumisel pole mõtet. 


Sündmuse pealtnägijate hilisemad kirjeldused juhtunust on seda ebatäpsemad, mida suuremat stressi nad sündmuse ajal kogesid.

Kolmas põhjus, mis tekitab tegevustust, on hirm ebakindluse ees. Kui kriisiolukorras on vajalik näiteks töölt koju jäämine, ei pruugi inimesed seda kuulda võtta, kuna kardavad tagajärgi, näiteks töö kaotust.


3. Võtame infot vastu vigasel kujul Kriisi ajal on vähenenud meie võime palju infot korraga vastu võtta ning lisaks mõjutab kriisiga seotud stress ka meie  võimet infot meelde jätta ja hiljem meelde tuletada. Näiteks on leitud, et stressitaseme tõustes halveneb inimeste sooritus ruumimälu ülesannetes. Samuti on leitud, et sündmuse pealtnägijate hilisemad kirjeldused juhtunust on seda ebatäpsemad, mida suuremat stressi nad sündmuse ajal kogesid. Seetõttu peaksid kriisiolukorras olevad sõnumid olema lühikesed, selged ja neid peaks palju kordama.


4. Hoiame kinni olemasolevatest uskumustest Moonutame vastuvõetavat infot nii, et see läheks kokku juba olemasolevate uskumustega. Ka tavaolukorras mõjutab meid info vastuvõtmisel ja tõlgendamisel kinnituskalduvus, mistõttu pöörame rohkem tähelepanu teabele, mis meie varasemate uskumuste ja kogemustega kokku sobitub. Kui tuleb näiteks orkaanihoiatus ja eksperdid soovitavad evakueerida tugevatesse ja kindlatesse hoonetesse, võime seda soovitust sobitada enda olemasoleva uskumusega. Niisiis võin mõelda „Minu kodu ongi tugev ja kindel hoone. Ja üldsegi – eelmisel korral kui orkaanihoiatus anti, läks see orkaan hoopis meist mööda. Ma jään koju“.


Lisaks võivad ka eksperdid omavahel mitte nõustuda, mis tekitab veel suuremat hirmu ja teadmatust – keda siis uskuda? Kipume otsima tõendusmaterjali, mis kinnitab juba olemasolevat uskumust, selle asemel, et otsida vastuargumente.  Suurema tõenäosusega usume seega infot, mis tuleb juba tuttavast allikast, isegi kui allikas edastab valeinfot.


Osad inimesed suudavad kriisis jääda täiesti rahulikuks - kes need on?


Kui üritame kriisiolukorra ajal leida mõistlikke käitumisviise, on seda palju raskem teha kui tavaolukorras. Meie kognitiivsed süsteemid ei tööta nii nagu tavaliselt - oleme oma otsustustes oluliselt emotsionaalsemad ja toetume rohkem kiiretele ja lihtsustatud mõtlemiskalletele. Seetõttu on keerulisem mõelda kiiresti välja mingit mõistlikku plaani või tegutsemisjuhist. 


Kriisis suudavad jääda rahulikuks need, kes on kas olukorda varem läbi harjutanud või kellel on plaan. Kui oled juba varem valmis, ei pea kriisiolukorras enam eriti mõtlema, mida ja kuidas teha – see on varem läbi proovitud. Näiteks lennukipilootide võime tulla ohtliku olukorraga toime ei tulene niivõrd nende oskusest lennukit juhtida, kuivõrd nende treenitusest järgida hädaolukorras kontrollnimekirju. Hädaolukorra stsenaariumeid on nii mitmeid kordi läbi harjutatud, et nende läbimine on pilootide jaoks peaaegu harjumuspäraseks saanud.


Allikad:


© 2020 by Psühhobuss

+372 5563 3279