Kas kõik näevad värve samamoodi? Faktid värvipimeduse kohta

Ilmselt me kõik oleme kunagi mõne sõbra või pereliikmega vaielnud mõne objekti värvi üle. Värvinägemine ei olegi kõigil identne ning erinevused tulenevad silma bioloogiast, ajust ja isegi keelest. Päris levinud on ka värvinägemise häired – värvipimedaid on kokku ligikaudu 300 miljonit. Teadlikkus värvipimedusest on sageli madal ja värvipimedus võib olla valesti mõistetud, mistõttu vaatame lähemalt mõningaid fakte värvipimeduse kohta, mida oleks kasulik ja huvitav teada.

„Värvipimedus" on tegelikult eksitav: värvipimeduse tüübid

Sõna „värvipimedus" võib tekitada inimestes kujutluse mustvalgest maailmast. Värvipimedus, mida nimetatakse ka värvinägemise häireks (color vision deficiency), tähendab aga vähenenud värvinägemist ja halvenenud võimet värve näha või eristada. Enamiku tüüpide puhul on see palju peenem kui mõne värvi täielik mittenägemine.

Teisisõnu: valdav osa „värvipimedaid" inimesi näeb värve. Neil on lihtsalt raskusi teatud värvide eristamisel. Kõige levinum tüüp on puna-roheline värvipimedus, mis hõlmab umbes 99% kõigist juhtumitest. Teised tüübid on palju haruldasemad.

Täielik värvipimedus ehk akromatopsia on äärmiselt haruldane ning esineb maailmas ligikaudu ühel inimesel 30 000-st. Võrdluseks: puna-roheline värvipimedus esineb umbes 8%-l meestest.

Miks värvipimedust esineb meeste seas rohkem?

Maailmas on ligikaudu 8%-l meestest ja 0,5%-l naistest mingil kujul puna-roheline värvipimedus. Millest selline erinevus? Puna-rohelise värvipimeduse põhjustav geen asub X-kromosoomis. Meestel on ainult üks X-kromosoom, samas kui naistel on kaks X-kromosoomi. Tavaliselt võtab naistel tugevam kromosoom üle, mistõttu nende nägemine jääb sellest geenist puutumata. See selgitabki soolist erinevust.

Värvipimedus kui eelis?

Uuringud viitavad, et piiratum värvinägemine võib aidata näha läbi kamuflaaži. Exeteri ülikooli teadlased leidsid, et puna-rohelise värvipimedusega inimesed on kamuflaaži märkamises paremad. Värv võib segada mustrite ja tekstuuride tuvastamist ning kuna värvipimedatel inimestel puuduvad teatud värviretseptorid, võivad nad olla mustrituvastuses mõnevõrra tõhusamad.

Värviretseptorid ehk kolvikesed on silma võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud, mis võimaldavad meil näha värve ja teravat pilti. Inimese silmas on kolme tüüpi värviretseptoreid, millest igaüks reageerib erineva lainepikkusega valgusele: punasele, rohelisele või sinisele. Enamik imetajaid on tegelikult dikromaadid (kahe värviretseptoriga), samas kui inimesed, mõned kalad ja mesilased on trikromaadid (kolme värviretseptoriga) ning paljud linnud koguni tetrakromaadid (nelja värviretseptoriga).

Kas prillid ravivad värvipimedust?

Võib-olla olete kuulnud prillidest, mis ravivad värvipimedust. Ühed tuntumad on EnChroma prillid. EnChroma väitis varasemalt enda veebilehel, et nende prillid „leevendavad puna-rohelist värvipimedust, võimendades värve värvitäpsust ohverdamata". Granada ülikooli teadlased näitasid aga 48 värvipimedat hõlmavas uuringus, et prillid muudavad küll tajutavat värvi, kuid ei paranda diagnostiliste testide tulemusi ega võimalda värvinägemise häirega vaatlejatel saavutada “normaalsemat” värvinägemist. Seega lükkas uuring ümber EnChroma prillide tõhususe väite. Ettevõte ise on tänaseks oma sõnastust pehmendanud: prillid on optiline abivahend värvieristuse parandamiseks, mitte värvipimeduse ravi.

Värvipimeduse prillid on hea näide sellest, kuidas suursugused turundusväited ja teaduslikud tulemused alati kokku ei lange. See ei tähenda tingimata, et sellistest prillidest poleks üldse mingit kasu, kuid tasub meeles pidada üht lihtsat põhimõtet: olgu tegu värvipimeduse prillide, imevahendite või muude suursuguste lubadustega, kriitiline pilk ja sõltumatutele allikatele tuginemine tuleb alati kasuks. Kui miski kõlab liiga hästi, et olla tõsi, siis sageli see nii ongi.

Teadlikkus värvipimedusest ja mõju haridusele

Ühes suures integratiivses ülevaates, kus analüüsiti nelja andmebaasi kirjandust, jõuti järelduseni, et värvinägemise häirega inimesed seisavad oma igapäevaelu eri aspektides silmitsi raskustega, eriti tööga seotud tegevustes, kuid uuringuid ja seega ka võimalikku tehnilist tuge on selle rühma jaoks vähe.

Veel on uuritud värvipimeduse mõju lastele ja haridusele. Teaduskirjandusest ilmneb korduv ja oluline muster: paljud lapsed ei tea oma häirest. Lõuna-Etioopia koolilaste seas tehtud uuringus tuvastati värvinägemise häire 4,1%-l õpilastest, ning neist suurem osa (lausa 91,4%!) ei olnud oma häirest teadlik. Globaalne ülevaade kinnitab, et diagnoos lükkub sageli kooliea või hilisemani piiratud sõeluuringute tõttu, mistõttu paljud jäävad oma seisundist teadmatusse noorukiea või täiskasvanueani, ning see viivitus võib tuua kaasa märkimisväärseid hariduslikke, ametialaseid ja psühhosotsiaalseid raskusi.

Mõju õppimisele võib olla peen: värvinägemise häirega lapsed võivad hätta jääda koolitegevustes, mis nõuavad värvide eristamist, näiteks graafikute, kaartide või laborimaterjalide tõlgendamisel, mis võib omakorda õõnestada nende enesekindlust ja takistada õppimist. Kui õpilased ja nende vanemad ei tea probleemist, võivad värvipimedad õpilased koolis hätta jääda, mille tagajärjel võivad õpetajad paigutada nad valele õppetasemele. Hea uudis on, et edukat värvinägemise testimist saab teha juba alates nelja aasta vanusest.

Värvinägemine ei ole kõigil ühesugune ning värvipimedus on üheks selgemaks näiteks. Värvipimedus on päris levinud ning mingil kujul puudutab see umbes 8% meestest. „Värvipimedus" on samas eksitav termin: valdav osa neist inimestest näeb värve, neil on lihtsalt raskusi teatud toonide eristamisel, ning täielik mustvalge nägemine on haruldane. Kõige levinum värvipimeduse vorm on puna-roheline värvipimedus, moodustades umbes 99% kõikidest värvipimeduse juhtumitest. Värvipimeduse kohta on kahjuks siiani päris vähe uuringuid ning teadlikkus on üldiselt madal, mistõttu on tegemist teemaga, millest tasub rääkida ja mida tasub uurida.

---

Kui sind huvitab, kuidas me maailma tajume ja kuidas tajud võivad erineda, siis miks mitte uurida lähemalt meie teadusetenduste kohta!

Psühhobussi teenused

---

Allikad

Almustanyir, A. (2025). A global perspective of color vision deficiency: Awareness, diagnosis, and lived experiences. Healthcare, 13(16), 2031. https://doi.org/10.3390/healthcare13162031

American Optometric Association. (s.a.). Color vision deficiency. Vaadatud 28. mail 2026, aadressilt https://www.aoa.org/healthy-eyes/eye-and-vision-conditions/color-vision-deficiency

EnChroma. (s.a.). How EnChroma glasses work [ettevõtte veebileht]. Vaadatud 28. mail 2026, aadressilt https://enchroma.com

Gómez-Robledo, L., Valero, E. M., Huertas, R., Martínez-Domingo, M. A., & Hernández-Andrés, J. (2018). Do EnChroma glasses improve color vision for colorblind subjects? Optics Express, 26(22), 28693–28703. https://doi.org/10.1364/OE.26.028693

National Library of Medicine. (s.a.). Achromatopsia. MedlinePlus Genetics. Vaadatud 28. mail 2026, aadressilt https://medlineplus.gov/genetics/condition/achromatopsia/

Stoianov, M., de Oliveira, M. S., Dos Santos Ribeiro Silva, M. C. L., Ferreira, M. H., de Oliveira Marques, I., & Gualtieri, M. (2019). The impacts of abnormal color vision on people's life: An integrative review. Quality of Life Research, 28(4), 855–862. https://doi.org/10.1007/s11136-018-2030-1

Troscianko, J., Wilson-Aggarwal, J., Griffiths, D., Spottiswoode, C. N., & Stevens, M. (2017). Relative advantages of dichromatic and trichromatic colour vision in camouflage breaking. Behavioral Ecology, 28(2), 556–564. https://doi.org/10.1093/beheco/arw185

Woldeamanuel, G. G., & Geta, T. G. (2018). Prevalence of color vision deficiency among school children in Wolkite, Southern Ethiopia. BMC Research Notes, 11(1), 838. https://doi.org/10.1186/s13104-018-3943-z